LUGEGE SEDA! Toompeal Kooseluseaduse vastu protestinud on ikka täielikult pange astunud...:) Artikkel kristlaselt muide.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kirik ja peremudel
Olenemata muljest, mis võib avalikkusele jääda kristliku traditsiooni ühtsusest või kiriku vankumatutest seisukohtadest seoses ennast samasoolisena identifitseerivate inimeste partnerlusega, on kirikus ruumi eksegeetilisteks ja teoloogilisteks aruteludeks. Kui jääda luterliku kiriku juurde, mis on eestlust ja eestlast ajaloo jooksul arvestatavalt mõjutanud, siis siin, jällegi ehk vastupidiselt avalikkusele jäävast muljest, on iseäranis palju põhjust lakkamatult arutleda ja lausa vaielda, sest seda luterlik tõlgenduspõhimõte nõuab: elu on lakkamatus muutumises ning ükski piiblilugemine või evangeeliumi kuulutamine ei korda eelmist. Igas olukorras seisab inimene Jumala ja ligimestega vastamisi uuesti. Igas uues situatsioonis peab kristlane defineerima end uuesti. Sellega ei lõpe Piibli ja traditsiooni tõlgendamine mitte kunagi. Muidugi tähendab see ka pikka aega tavanorme kujundanud seisukohtade muutumist. Nii on kristliku maailma peavoolus tavanormid ümber hinnatud rassiküsimustes, orjuse küsimuses, suhtumises juutidesse, tasapisi hinnatakse ümber naiste õiguste küsimust, on esimesed edusammud naiste ordineerimise küsimuses. Ja loomulikult puudutab see ka homoseksuaalse sättumusega inimeste suhte ja kooselu sallimist või tunnustamist. Suures hulgas Euroopa ja Ameerika (ka Austraalia) kirikutes, eriti luterlikes ja anglikaani omades, on alates 1990. aastate lõpust tähendada murrangut.
Kui tulla Piibli ja peremudeli juurde, siis tuleb kõigepealt kindlasti tõdeda fakti, et Piibel, kristliku õpetuse alus, mitte ei esita ega nõua mingit kindlat peremudelit, vaid eeldab seda. See hermeneutiline tõsiasi tähendab, et nii Vana kui Uus Testament eeldavad kahe ja kolme tuhande aasta taha jäävat Iisraeli konteksti, milles määrav oli suurpere, koos selles vähem või rohkem domineeriva tuumikperega. Lisaks eeldab Piibel konteksti, milles järglase saamine ehk viljakus oli kahe inimese vahelise liidu kõrval sama oluline ja kohati olulisemgi (vrd 1Ms 1:27, leviraatabielu fenomeni jne). Näiteks Vana Testamendi juriidilist kirjandust ei ole ilma nende tõdemusteta võimalik üldse mõista. Kuna tänapäeval suurperet Eestis peaaegu et ei esine ja selle asemel domineerib tuumikpere, kärgpere, üksikvanemaga pere jne, ning lastetut inimest või peret ei heideta ühiskonnast välja, siis on selge, et Vana Testamendi seadusetekste siin rakendada ei saa. Tarvis on püüda mõista, miks üldse omal ajal selliseid seadusi formuleeriti.
Aga on ka teine põhjus, miks piibellikke ütlusi seoses abielu või perega ei saa üks-ühele kaasaja Eesti kristlikku ellu üle kanda. Kui Vana Testament veel annab aimu, millist peremudelit ta eeldab, siis Uues Testamendis on see teisejärguline küsimus. Uue Testamendi keskmes on evangeelium Jeesusest Kristusest, kelle kaudu Jumal andis inimestele armu ehk patud andeks igaveseks. Uue Testamendi keskmes on seega usk ehk usaldus sellisesse armulisse Jumalasse. Nii suur usaldus, et evangeeliumite kõige radikaalsemate ütluste kohaselt jätab inimene oma isa ja ema või abikaasa ning järgneb Jumalale. Uus Testament on pannud kristlased iseäralikku olukorda: ühelt poolt eeldatakse maailmast loobumist, et usaldada Jumalat lõpuni, teisalt saadakse aru, et maailmast ei pääse ja tuleb leida kompromisse.
Selline paradoks väljendub ka Vana Testamendi käsuseaduse kristlikus, eriti luterlikus tõlgendamises. Kõige keskmes on usk Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse. See usk ütleb, et Jumal on inimesele andnud armu ja ta patust lunastanud. See omakorda eeldab paratamatult inimese vastust. Inimese vastus on armastus, armastus Jumala vastu ja ligimese vastu. Viimane ehk ligimesearmastus, muuseas, tõestab uskliku tõelist jumalaarmastust. Kui sellest on aru saadud, siis saadakse aru ka sellest, miks Vana Testamendi seadust saab kristlane võtta tõsiselt vaid siis, kui see vastab Jumala ja ligimese armastuse käsule. See omakorda ei luba pärast tõsist sisulist kaalumist ja järelekatsumist paljut Piiblist üks-ühele kristlusesse üle võtta. Ja mu meelest puudutab see esmajoones Piibli sporaadilisi väljendusi homoseksuaalse akti kohta. Homoseksuaalset akti on võimalik teoloogiliselt taunida, pidada seda inimese loomuliku patususe üheks ilminguks paljude hulgas, aga raske on minu meelest Piibli põhjal või üldse teoloogiliselt põhjendada, miks peaks positiivne suhtumine samasooliste armastusest juhinduvasse kooselusse või ordineerimisse olema välistatud. Kirikul, mis tahab olla kirik, on lõppude lõpuks vastutus kõikide oma liikmete ees, kõikidega tuleb leida kontakt ja osadus.
Õppinud piiblitõlgendajana ja kristliku osaduse üle rõõmsa kirikuliikmena pean niisiis oluliseks tõlgendada Piiblit Jumala armu ning inimese usalduse ja usaldusliku suhte keskmest lähtudes. Kristlane saab demonstreerida ja tõestada oma usaldust Jumala vastu kõige paremal moel armastava ja usaldusliku suhte kaudu ligimesse, kõige enam muidugi kõige lähematesse ligimestesse, kelleks tavaliselt ju on abikaasa, lapsed ja vanemad. Abielu kui institutsiooni küsimus on teisejärguline, mistõttu lubab Piibel ja kristlik traditsioon ka teatud tõlgendusruumi. Eksegeedina rõhutan niisiis ligimeste omavahelist usalduslikku ja armastavat suhet, seejärel täpsustan, kelle vahel nimelt ja kuidas.
Sellega ei ole välistatud samasooliste armastav ja usalduslik suhe jumalikus valguses.
Kirikust, teoloogiast, peremudelitest ja kooseluseadusest | K&T
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar